 |
| Foto: Martin Dremljuga |
Vaata GALERIID!
Allikas: Delfi/Weekend
Viimati lisatud
24.5.13
MEEDIA! Hotell Schlössle avas oma suveterrassi ning sünnipäeva puhul näidati Karen Milleni uut kollektsiooni ja esines Uku Suviste!
24.5.13
Vaata GALERIID!
Allikas: Delfi/Weekend
MEEDIA! GALERII: ilu ja mood hotell Schlössle 15. sünnipäeval
24.5.13
 |
| Foto: Teet Malsroos |
Moe- ja kvaliteetbränd Karen Millen laotab moenautlejateni 2013. aasta kevadsuvise kollektsiooni kolm temaatikat, mis on omavahel hõlpsalt kombineeritavad: 60ndate minimalismi, Jaapani hõnguse ja urbanistliku ehk praktilise tänavastiili.
Moešõu meigid olid brändilt Too Faced. Kauneid lauluviise esitas hurmav Uku Suviste.
Galeriid hotelli sünnipäevast vaata SIIT.
Allikas: Õhtuleht
10.5.13
MEEDIA! „Grease” – roosa mulli ümber ja sees
10.5.13
 |
| Foto: Alan Proosa |
Muusikal
Autorid: Jim Jacobs, Warren Casey
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Muusikajuht ja dirigent: Tarmo Leinatamm
Koreograaf: Adrienne Abjörn (Rootsi)
Osades: Getter Jaani või Meribel Müürsepp, Uku Suviste või Priit Strandberg jt
Esietendus 4. mail Vanemuises.
Muidugi läks Vanemuine nii „Grease’i” kui ka lavastaja Georg Malviuse ning peaosaliste Uku Suviste ja Getter Jaaniga kindla peale välja. Tänu 1978. aasta filmiversioonile on 1972. aasta muusikal või vähemalt selle laulunumbrid end mitmele põlvkonnale mällu söövitanud.
See on lihtne lugu noortest, kes pärast suvesuhet samasse kooli satuvad. Tegelaskujud on lihtsustatud stereotüüpideks, võtkem või ülikorralikust tüdrukust naiskangelase nimi Sandy Dumbrowski, mida võib tõlkida Totusteks [ingl dumb – ee rumal]. See on lollikindel ja mustvalge Ameerika keskkoolimuinasjutt.
Malviuse lavastuses pettuma ei pea. Paari kuuga nullist valitud ja välja õpetatud näitlejate punt teeb, mida vaja. Sisutuse varjamiseks on lavastaja valinud fassaadi võõpamise. Kui tüdrukud omavahel kädistavad või poisid ärplevad, teevad nad seda suhteliselt ebaloomulikuna mõjuvas slängis. Talutavalt ajastutruult riietes tegelaskujude vaimne tase on „hängin Viru keskuses ja söön burksi”, seega on lavastaja ilmselt teinud materjaliga oma parima. Soovi korral saab kaks tundi meelelahutust, olgu selleks siiras elamus või kriitiline analüüs, kätte küll.
Sotsrealistlik rollimäng
Mis siis tegi lihtsa „Grease’i” maailmakuulsaks? 1960. aastate hipiliikumise ummikussejooksmise järel valminud „Grease’i” tegevus viib vaataja tagasi suhtelise süütuse aega, kui soorollid olid paigas, Eisenhower president ning Martin Luther King üks tülikas pastor. Teisisõnu loob tükk tihtipeale esimese pildi 1950. aastate Ameerikast. 1970-ndate keskpaigaks oli möödunud ka piisavalt kaua, et tekiks nostalgia.
Sündis ju siis ka punk tagasi-juurte-juurde muusikanähtusena, sest Ameerika esimese laine punkmuusikute määravad mälestused muusikast olid Presley ja biitlid. Jooksis 1950. idealiseeriv noorteseriaal „Happy Days”. Nooruses filmis „The Wild One” tsiklimeest mänginud Marlon Brando oli just hakkama saanud „Ristiisaga”. Suri Elvis Presley. Ja nii hakkaski kujunema nüüdisaegne rockabilly-kultuur, mille (vähemalt välise külje) populariseerimisel on päikselisel „Grease’il”, eriti selle filmiversioonil, oma roll. Eestis tuli kokku Rock Hotell.
See asjaolu muudab osa tänapäevase rockabilly-kultuuri autentsusejanu veidi irooniliseks, sest tegu on ju 1970. aastatel taasloodud pseudo-1950. aastatega, kusjuures lähtutud pole niivõrd tegelikkusest, kuivõrd ajaproovile vastu pidanud popkultuuriilmingutest, nende koguperetõlgendustest, sekka omajagu lõunaosariikide väikelinnaromantikat. Sotsrealistlik rollimäng.
Rockabilly-muusik ning ajastufänn Andrus Kasesalu nendib, et „Grease” teeb tänuväärset tööd, toomaks noorteni idealistliku pilt 1950-ndatest: „Ilusad näitlejad, meloodilised laulukesed. Sinine taevas ja rohelisest rohelisem muru. Muusikalises mõttes on tegu heade estraadihittidega vürtsitatud revüüga, mida ei tohi segamini ajada tõelise 1950. aastate rock’n’roll’iga, mis sisaldab endas mässaja-hoiakut ja mis pani aluse tänapäevasele rokimaailmale.”
Polnud ju 1950. aastate Ameerika, eriti lõunaosariigid, just maailma kõige sõbralikum koht elamiseks. Ning ma ei pea silmas vaid redneck’i või hillbilly, maakeeli matsijänkide stereotüüpe. Põhjas oli rassism faktiks, lõunas seaduseks.
Kokkuvõttes oli see, mida nimetatakse tänapäeval ka Ameerika viimaseks kuldajastuks, pigem äärmustagurluse viimane vastupanu. Samal ajal on USA-s rockabilly-kultuuri kandjateks paljuski ladinaameeriklased.
1950-ndate äärmused
Kuid just valged keskklassivõsud olid need, kes elamusi otsides hakkasid „neegrimuusikat” kuulama ning mustvalge ideaalmaastiku purustasid. Rütmibluusi kantriga põimiva rockabilly mäss seisnes kontakti otsimises ja loomises, mitte kitši kapseldumises. Elvis Presley esiksingli „That’s All Right” (1954) kirjutas bluusimees Arthur Crudup kaheksa aastat varem. Kuid mõistmaks, mis vahe on algupäral ning selle valgendatud ja teismepopiks lahjendatud tõlgendusel, tasub YouTube’ist üles otsida pala „Tutti Frutti” Little Richardi ja seejärel Pat Boone’i esituses. Nagu Koit Toome laulaks tões ja vaimus „Tere Perestroikat”!
Kuid viiekümnendate pahelisemat osa tõlgendab vast värvikaimalt nende kahe sohilaps psychobilly, eesotsas ansambliga The Cramps. Briti muusikakriitik Simon Reynolds on kirjutanud: „The Crampsi peamine panus sellesse, et muuta rockabilly jälle ohtlikuks, oli žanri algupärase pealetükkiva seksuaalsuse taasloomine. The Cramps seadis ennast hetke, kui rock’n’roll’i džunglirütmid ja voodoo-maagia oli midagi jumalavallatut ja laostavat. Nad liikusid B-filmide kurivaimude, pornosõltuvuse, sireda seksikuse ja naisekeha sisemuse suunas. Bändi nimigi tähendab Ameerika slängis menstruatsioonivalu.”
Kusagil peavad ju olema need õiged asjad, mis ajastu vaimu tabavad? „Muidugi on The Cramps teine äärmus, aga esindab endas rock’n’roll’i vaimu palju rohkem kui „Grease”,” arvab Kasesalu, osutades paradoksile, et nii mitmedki rockabilly suurnimed liigituvad sisuliselt estraadi- mitte rokkmuusikaks. „Kui tahta 1950. aastate vaimu otsida, siis selleks sobib palju paremini „West Side Story”.”
Allikas: Delfi/Eesti Päevaleht
8.5.13
MEEDIA! Efektsed muusikalinumbrid varjutasid läbiva loo
8.5.13
 |
| Foto: Alan Proosa |
Linnahallis 2004. aastal Andres Dvinjaninovi käe all esietendunud «Grease´i» võtmesõnaks oli stiilipuhtus. Tema lavastus oli lahendatud nostalgilises viiekümnendate Ameerika stiilis. Seda nautisid nii teismelised kui ka vanem publik, kes oma esimesed armuvalud ammu läbi elanud.
Joviaalne trupp
Malviuse «Grease´i» trupis on vajalikku nooruslikkust ja joviaalset energiat, mida teos eeldabki. Koreograaf Adrienne Abjörni seatud kandvad tantsunumbrid, kus laval on ligi 30 lauljat-tantsijat, on väga efektsed.
Üllatasid just poistekamba sarmikad etteasted, selle hulgast võiks esile tõsta Silver Laasi Kenickie rollis. Silmapaistev oli Piret Krummi mängitud konfliktne Betty Rizzo, kellele oli mänguaega võimaldatud isegi rohkem kui peategelastele. Samuti olid meeldejäävad Raahel Pilpaki Cha-Cha ning Karol Kuntseli Miss Lynch.
Esietendusel mängisid peaosades «väikeste tüdrukute lemmikud» Uku Suviste ja Getter Jaani (teises koosseisus Priit Strandberg ja Meribel Müürsepp). Peategelaste valik esietendusel nähtud koosseisus ei ole vaatamata ennustatavale publikumenule kuigi õnnestunud.
Lavastuses on rõhk šõulikel laulu- ja tantsunumbritel. Tekstistseene oli kärbitud ja neid esitati kiirustades. Et aga trupp koosneb enamasti mitteprofessionaalsetest näitlejatest, siis on selline lähenemine isegi arusaadav.
Sellise lavastajapoolse valiku taustal läheb aga siduv armastuse lugu kaotsi. Danny (Uku Suviste) pehmem pool, mis Sandyt (Getter Jaani) võlus, jäigi publiku eest peitu.
Peategelaste vanuse ja füüsise vahe tekitas Danny-Sandy suhtesse lolitaliku nihke. Maskuliinne Suviste ja neiuohtu habras Jaani moodustasid kentsaka paari ja nende armastuslugu mõjus ebasiiralt.
Groteskne mängustiil vähendas «Grease´i» keskmeks oleva loo mõju veelgi. Teisiti võib lavastus mõjuda koosseisuga, kus mängivad näitlejaharidusega Strandberg ja muusikalikogemusega Müürsepp.
1950. aastad ja hipsterid
Lavastuse muusikanumbreid toetavad vägevad ja leidlikud dekoratsioonid, eriti võiks esile tõsta ilukooli stseeni lahendust. Šoti päritolu kunstnik Ellen Cairns on loonud kostüümid, mis mõjusid nii ajastutruult kui ka praegust hipsterite põlvkonda kujutavalt.
Ühtse stiiliga ei haakunud hästi peategelaste kostüümid. Sandy kannab ontlikku kleidikest, mis mõjub komplektis soenguga vanaemalikult. Danny kostüüm on noormeeste omadest pisut rohkem viiekümnendatelik.
Pärast lavastuse kulminatsiooni, kus Sandy muudab oma hea tüdruku imagot kardinaalselt, et Dannyle ja poppide noorte kambale muljet avaldada, kannab neiu aga üliseksikat kostüümi.
Seksikus ja vulgaarsused
Lavastuses eksponeeriti poolalasti poistekampa riietusruumis ning neiusid basseini veerel. Selline rõhutatud seksikus ja vulgaarsed vihjed läbisid kogu lavastust. Hoolimata nooruslikust entusiasmist, millega kergeid vulgaarsusi esitati, mõjus see stiil pisut piinlikult.
Vanemuise «Grease» on lavastus, mille sihtrühm on eelteismelised. Ehk just seetõttu on leitud, et siivutus tekitaks noores publikus elevust.
Iseasi on see, missugust maailmapilti Malviuse lavastus oma noortele fännidele edastab.
Esietendus
• Vanemuises esietendus laupäeval Jim Jacobsi ja Warren Casey noortemuusikal «Grease».
• Peaosades Getter Jaani ja Uku Suviste.
• Lavastaja Georg Malvius (Rootsi), muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm.
• Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf Adrienne Abjörn, helikujundaja Andreas Lönnquist (kõik kolm Rootsist), lauluõpetaja Susan Lilleväli, repetiitor Rita Dolgihh.
Allikas: Postimees
6.5.13
MEEDIA! GALERII: Vaata jäädvustusi noortemuuskali Grease esietenduselt
6.5.13
 |
| Foto: Alan Proosa |
Greaseriteks (ing grease – rasv, määre) nimetati 1950. aastate USA töölisnoorte subkultuuri, kus poistel oli kombeks oma soenguid pumatiga siluda.
Muusikali tegevus toimub 1959. aastal Rydell High Schoolis. Danny Zukol ja Sandy Dumbrowskil on olnud suvel armulugu ning sügisel satuvad nad ootamatult samasse kooli. Seal on Danny aga Burger Palace Boys nimelise greaserite kamba juht, kellel ei sobi oma tundeid välja näidata. Ülikorralik ja pettunud Sandy liitub tüdrukutekambaga Pink Ladies. Peale mitmeid katsumusi mõistab Danny viimaks, et Sandy on tema suur armastus. Sandy omakorda leiab, et Danny tagasivõitmiseks tuleb tal oma imagot muuta.
1978 valmis Hollywoodis samanimeline muusikaline film Randal Kleiseri lavastuses, mis tegi ülemaailmseteks staarideks toona vaid 23-aastase John Travolta ning austraalia lauljanna Olivia Newton-Johni.
Vaata GALERIID!
Allikas: Delfi/Publik
MEEDIA! Vanemuise teater sai maha kultusmuusikaliga "Grease"
6.5.13
 |
| Foto: Teater Vanemuine |
Seda, kas Vanemuise kaks esipaari suudavad Nukuteatri toonase lavaloo duo Liisi Koiksoni - Priit Võigemasti särtsuva suhte üle mängida, otsustavad mõlemat versiooni näinud.
Muusikali tegevus toimub 1959. aastal Rydell High Schoolis ja räägib kahe töölisklassi teismelise armastuse keerdkäikudest, taustaks varajane rock’n’roll. Muusikali toob Vanemuise lavale Georg Malvius (Rootsi), muusikajuht ja dirigent on Tarmo Leinatamm, kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi), koreograaf Adrienne Abjörn (Rootsi), helikujundaja Andreas Lönnquist.
Kui lavastusmeeskond koosneb kogenud ja enamikus välismaa tegijatest, siis trupp on sõna otseses mõttes verinoor – kui Uku Suviste välja arvata.
"Hiljuti kohtasin täiesti uusi noori inimesi – muusikaliartistide uut põlvkonda, kes on väga töökad, andekad ja muusikaliteatrist huvitatud," kiitis lavastaja Georg Malvius vastu esietendust. "Päevade viisi olen nautinud nende noorte inimeste lusti, sarmi, sihikindlust ja arukust. Pole vahet, kas aasta on 1959 või 2013 – ikka on keegi just parasjagu praegu noor, elujanune, armunud ja valmis võitlema oma õnne ja armastuse eest."
Peale esipaaride on laval Piret Krumm, Karol Kuntsel, Lauri Pesur, Dmitri Kurilov, Taavi Paomets, Fredi Pärs, Silver Laas jt.
Allikas: Õhtuleht
4.5.13
MEEDIA! Muusikalisoeng tundub kui kiiver
4.5.13
 |
| Foto: Alan Proosa |
Laulusõnad ja muud tekstid on proovides lavastaja Georg Malviuse juhatusel kenasti pähe jäänud. Noormeestel laval on peas muudki, näiteks kenad neiud. Näitlejatele-lauljatele, kes neid noormehi mängivad, saavad igaks etenduseks pähe ka uhked soengud.
Vanemuine seletab oma veebilehel, et «Grease» on 1972. aastal kirjutatud muusikal, mille nimi on laenatud 1950. aastate USA töölisklassi noorte subkultuurilt. Greaseritest (inglise keeles tähendab grease rasva, määret) poistel oli kombeks oma soenguid pumatiga siluda.
Tõesti tugev pahmakas
Millega sätitakse stiilseks Vanemuise lavastuse noormeeste soengud? Üks peaosalisi on Danny, keda kehastab Uku Suviste. «Pumat see ei ole, aga on kõike muud, mida pähe annab panna,» ütles ta. «Sellise soenguga võiks väikemootorsõidukil ilma kiivrita sõita. See pahmakas, mis pähe tehakse, on tõesti tugev.»
Muusikali tegevus toimub 1959. aastal Rydell High Schoolis. Õpilased Danny Zuko ja Sandy Dumbrowski armuvad suvel, sügisel satuvad aga ootamatult samasse kooli. Seal on Danny greaserite kamba juht, kellel ei sobi oma tundeid välja näidata.
Ülikorralik ja pettunud Sandy liitub tüdrukute kambaga. Peale mitmeid katsumusi mõistab Danny viimaks, et Sandy on tema suur armastus. Tüdruk omakorda leiab, et Danny tagasivõitmiseks tuleb tal end veidi muuta.
Uued tegijad
Tallinna linnahallis tõi varakevadel üheksa aastat tagasi «Grease´i» vaatajate ette Andres Dvinjaninov. Miks peaks publik seda nüüd Vanemuises vaatama?
«Paljud ei ole seda veel näinud ja meil on uued tegijad,» põhjendas Suviste. «Ja tegemist on maailma ühe kuulatavaima ja vaadatavaima muusikaliga. Meie puhul on arranžeeringud uues, värskes versioonis.»
Danny näeb Suviste kehastuses välja paljuski Suviste enda moodi. «Karakterilt on ta aga selline, nagu Danny olema peabki – natukene teeseldud, oma kamba liider,» ütles peaosaline. «Tal on ka oma teine poolus, mille ta avab Sandyle. Kuidas need kaks poolust kohtuvad, seda peab nägema!»
Näha tasub ka lavastuse valguskujundust. Kuid mitte ainult selle pärast, et autoriks on rootslasest valguskunstnik Palle Palmé.
Vanemuine on nimelt saanud uue valguspargi, mis valgusala juhi Andres Sarve sõnul annab kujundajale rohkem võimalusi ja samal ajal tarbib kuni viis-kuus korda vähem elektrit.
Noortemuusikal
• Vanemuises esietendub laupäeval Jim Jacobsi ja Warren Casey muusikal «Grease».
• Peaosades Getter Jaani või Meribel Müürsepp ja Uku Suviste või Priit Strandberg.
• Lavastaja Georg Malvius (Rootsi), muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm.
• Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf Adrienne Abjörn, helikujundaja Andreas Lönnquist (kõik kolm Rootsist).
Allikas: Postimees
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)