10.5.13
 |
| Foto: Alan Proosa |
Muusikal
Autorid: Jim Jacobs, Warren Casey
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Muusikajuht ja dirigent: Tarmo Leinatamm
Koreograaf: Adrienne Abjörn (Rootsi)
Osades: Getter Jaani või Meribel Müürsepp, Uku Suviste või Priit Strandberg jt
Esietendus 4. mail Vanemuises.
Muidugi läks Vanemuine nii „Grease’i” kui ka lavastaja Georg Malviuse ning peaosaliste Uku Suviste ja Getter Jaaniga kindla peale välja. Tänu 1978. aasta filmiversioonile on 1972. aasta muusikal või vähemalt selle laulunumbrid end mitmele põlvkonnale mällu söövitanud.
See on lihtne lugu noortest, kes pärast suvesuhet samasse kooli satuvad. Tegelaskujud on lihtsustatud stereotüüpideks, võtkem või ülikorralikust tüdrukust naiskangelase nimi Sandy Dumbrowski, mida võib tõlkida Totusteks [ingl dumb – ee rumal]. See on lollikindel ja mustvalge Ameerika keskkoolimuinasjutt.
Malviuse lavastuses pettuma ei pea. Paari kuuga nullist valitud ja välja õpetatud näitlejate punt teeb, mida vaja. Sisutuse varjamiseks on lavastaja valinud fassaadi võõpamise. Kui tüdrukud omavahel kädistavad või poisid ärplevad, teevad nad seda suhteliselt ebaloomulikuna mõjuvas slängis. Talutavalt ajastutruult riietes tegelaskujude vaimne tase on „hängin Viru keskuses ja söön burksi”, seega on lavastaja ilmselt teinud materjaliga oma parima. Soovi korral saab kaks tundi meelelahutust, olgu selleks siiras elamus või kriitiline analüüs, kätte küll.
Sotsrealistlik rollimäng
Mis siis tegi lihtsa „Grease’i” maailmakuulsaks? 1960. aastate hipiliikumise ummikussejooksmise järel valminud „Grease’i” tegevus viib vaataja tagasi suhtelise süütuse aega, kui soorollid olid paigas, Eisenhower president ning Martin Luther King üks tülikas pastor. Teisisõnu loob tükk tihtipeale esimese pildi 1950. aastate Ameerikast. 1970-ndate keskpaigaks oli möödunud ka piisavalt kaua, et tekiks nostalgia.
Sündis ju siis ka punk tagasi-juurte-juurde muusikanähtusena, sest Ameerika esimese laine punkmuusikute määravad mälestused muusikast olid Presley ja biitlid. Jooksis 1950. idealiseeriv noorteseriaal „Happy Days”. Nooruses filmis „The Wild One” tsiklimeest mänginud Marlon Brando oli just hakkama saanud „Ristiisaga”. Suri Elvis Presley. Ja nii hakkaski kujunema nüüdisaegne rockabilly-kultuur, mille (vähemalt välise külje) populariseerimisel on päikselisel „Grease’il”, eriti selle filmiversioonil, oma roll. Eestis tuli kokku Rock Hotell.
See asjaolu muudab osa tänapäevase rockabilly-kultuuri autentsusejanu veidi irooniliseks, sest tegu on ju 1970. aastatel taasloodud pseudo-1950. aastatega, kusjuures lähtutud pole niivõrd tegelikkusest, kuivõrd ajaproovile vastu pidanud popkultuuriilmingutest, nende koguperetõlgendustest, sekka omajagu lõunaosariikide väikelinnaromantikat. Sotsrealistlik rollimäng.
Rockabilly-muusik ning ajastufänn Andrus Kasesalu nendib, et „Grease” teeb tänuväärset tööd, toomaks noorteni idealistliku pilt 1950-ndatest: „Ilusad näitlejad, meloodilised laulukesed. Sinine taevas ja rohelisest rohelisem muru. Muusikalises mõttes on tegu heade estraadihittidega vürtsitatud revüüga, mida ei tohi segamini ajada tõelise 1950. aastate rock’n’roll’iga, mis sisaldab endas mässaja-hoiakut ja mis pani aluse tänapäevasele rokimaailmale.”
Polnud ju 1950. aastate Ameerika, eriti lõunaosariigid, just maailma kõige sõbralikum koht elamiseks. Ning ma ei pea silmas vaid redneck’i või hillbilly, maakeeli matsijänkide stereotüüpe. Põhjas oli rassism faktiks, lõunas seaduseks.
Kokkuvõttes oli see, mida nimetatakse tänapäeval ka Ameerika viimaseks kuldajastuks, pigem äärmustagurluse viimane vastupanu. Samal ajal on USA-s rockabilly-kultuuri kandjateks paljuski ladinaameeriklased.
1950-ndate äärmused
Kuid just valged keskklassivõsud olid need, kes elamusi otsides hakkasid „neegrimuusikat” kuulama ning mustvalge ideaalmaastiku purustasid. Rütmibluusi kantriga põimiva rockabilly mäss seisnes kontakti otsimises ja loomises, mitte kitši kapseldumises. Elvis Presley esiksingli „That’s All Right” (1954) kirjutas bluusimees Arthur Crudup kaheksa aastat varem. Kuid mõistmaks, mis vahe on algupäral ning selle valgendatud ja teismepopiks lahjendatud tõlgendusel, tasub YouTube’ist üles otsida pala „Tutti Frutti” Little Richardi ja seejärel Pat Boone’i esituses. Nagu Koit Toome laulaks tões ja vaimus „Tere Perestroikat”!
Kuid viiekümnendate pahelisemat osa tõlgendab vast värvikaimalt nende kahe sohilaps psychobilly, eesotsas ansambliga The Cramps. Briti muusikakriitik Simon Reynolds on kirjutanud: „The Crampsi peamine panus sellesse, et muuta rockabilly jälle ohtlikuks, oli žanri algupärase pealetükkiva seksuaalsuse taasloomine. The Cramps seadis ennast hetke, kui rock’n’roll’i džunglirütmid ja voodoo-maagia oli midagi jumalavallatut ja laostavat. Nad liikusid B-filmide kurivaimude, pornosõltuvuse, sireda seksikuse ja naisekeha sisemuse suunas. Bändi nimigi tähendab Ameerika slängis menstruatsioonivalu.”
Kusagil peavad ju olema need õiged asjad, mis ajastu vaimu tabavad? „Muidugi on The Cramps teine äärmus, aga esindab endas rock’n’roll’i vaimu palju rohkem kui „Grease”,” arvab Kasesalu, osutades paradoksile, et nii mitmedki rockabilly suurnimed liigituvad sisuliselt estraadi- mitte rokkmuusikaks. „Kui tahta 1950. aastate vaimu otsida, siis selleks sobib palju paremini „West Side Story”.”
Allikas: Delfi/Eesti Päevaleht
